Tänane päev algas minu jaox taas vara

Ärkasin taas krampis jalaga, kell oli veidi peale 2', üritasin magama jääda uuesti, kuid pea oli pulki täis, mõtted triivisid ühest äärmusest teise.
Kujutlemas käisin läbi kogu päeva, mis sain olla Sinuga.
Kas ma hakkan ära pöörama(?). Ei tegelikult see ei ole üldse hetkeline avastus minu jaox, see on käärinud vist juba mõnda aastat. Vahel olin Sulle lausa kuri oma mõtetes, samas ootasin, et võtaxid ise ka vahel ühendust. Alguse sai see ammu ammu laeval, kui Sa mööda minnes tulid hetkex meie lauda. Vaevalt, et Sa seda mäletadki enam, see oli ju nii hetk vaid ja väga-väga ammu.
Kuid elu läx aina oma rada. Kas nüüd on mul hirm homse ees, et jääb nagu midagi ütlemata, tegemata enne kui päevad otsa saavad(?). Sellest see ausus. Loodan, et Sa ei võta seda kui kaebelaulu, ega otsi minu jaox halastust, lihtsalt tahan, et saaxin oma varjatud oleku päevavalgele tuua. Nii on minul igaljuhul kergem.
Tahaxin veel üht-teist käima lükata, et ka rahavooge hakkax liikuma, ja ehk saax ka Sinu unistused teox kuuenurksest majast. Ei see ei olex mingi kingitus, sellex tulex ka Sinul tublisti vaeva näha. Kuid mis siin ennustada, esmalt tuleb mul see vanker käima vedada, hiljem, kui kõik saab oma kohtadaele, läheb juba kergemalt. Olin vahepeal selle mõtte maha matnud, sest ei näinud vajadust rabeleda, kuid elu näitab muud. Ei saa lihtsalt oodata, tuleb elada ja anda enesest rohkem või vähem, kuid seda kõigest hoolimata. Sest kõik me oleme tulnud siia ellu oma ülesannet täitma ja see on ehk minu osa.
Tean, et lööd hetkel nurru, ja see on tore! Tahax Sulle pai teha ja istuda ja vaadata, ilma et Sind äratax. Ulakad mõtted(?). Kas Sa ka tead seda, et vahel ma lausa ei tahtnud Sind näha, sest kartsin, et hakkan liialt rääkima. Hea oli mõelda, et olid lihtsalt olemas ja ma ei pidanud omi silmi maha lööma. Mix see lahkumine seal Narva mnt oli ühtäkki nii valus, et võttis hinge appi karjuma. Kas see oli soov peitu pugeda Su selja taha, et ei saax miski häirida. Ei oska sellele vastata, ja egas see inimeselaps peagi kõikke mõistma.
No nii, üxkõik kus kohast teemat alustan, ikka jõuan tagsi SINU juurde, nagu kooliplika, kes on esmakordselt armunud!
OK, nurru rahulikult, lähen teen rõdul ühe suitsu, ehk karge õhk klaarib veidi kuumenenud sõnu:)