Istun üksi oma üksikus toas,
mõtlen....mõtlen kaua,
küünlaleek vaid värelemas laual.
Mõtlen mis oli,mõtlen mis on...
mõtlen mis tulla võiks....
Mitte midagi ei ole....
Elan vaid lootuses,valguse poole,
et leian kord ...
sul põsel musi annab,kes sul toidu ette kannab?Kes poeb kõrvale sul sängi,kes su kätega küll mängib?Kes teeb pai,kui sul on valus,kes sind aitab,kui sa palud?Kes sul pesu pesta aitab,kes sind iialgi ei laida?Kes sind suudleb,kalli teeb,kui sul kurvaks muutub meel?Tahaks olla see vaid mina,sooviaks ju oled sina....
Mõnikord on mul tunnenagu kõnniksid Su sõnadüle mu seljaniiskete kaasikäppadegajättes kastesesse rohtuväikesed külmad lilled.
Suudle mind nagu vihm, nagu vaikne vesi,hingates öö magus-nukraid lõhnu.Meri ootab meid täna kahekesi,vihm on toonud lõhnavat kurbust õhku.Täna on öö nii soe, nagu kallistaks meid.Täna on kuu nii vaikne, uneleb pilvis.Hämarus varjab lugematuid teid -ainult merd võid näha minu silmis,mis rannale voogab ja sosistab Su nimekustumatult - ja põlvili valges liivas:Kui ei oleks nii vaikselt-vaikselt pime,siis näeksid Sa, et palvelgi on tiivad.
Rabindranath Tagore "Ekslevad linnud"
Kord kujutlesime, et oleme võõrad.Ärkame üles, leidamaks, et olime teineteisele kallid.
"Ekslevad linnud"
Nii nagu kohtuvad kajakad ja meri, kohtume meiegi ja tuleme teineteise ligi. Kajakad lendavad ära, lained veerevad eemale ja meiegi lahkume.
" Ekslevad linnud"
Maailm ruttab edasi üle viivleva südame keelte,mängides kurbusemuusikat.
"Ekslevad linnud"
Sa naeratasid ja hakkasid minuga rääkima ei millestki,ja ma tundsin, et just seda ma olingi oodanud kaua.
"Ekslevad linnud"
Elu leiab oma rikkuse maailma nõudmiste abil ja väärtuse armastuse nõudmiste abil.
" Ekslevad linnud"
Ma ei oska öelda, miks vaevleb see süda vaikuses.See on väikestest soovidest, mille pärast ta iialei palu, mida ei tea ega mäleta.