Eile

Eilne päev oli minu jaox mingi täiustust ootel.
Ei, see polnud täis ihalust, vaid päev, mis tundus nii iseenesest mõistetav, et teisiti ei saagi olla.
Kas selle tekitas Sinu abivalmidus?
Oli see kergus, mis mitte millegix ei kedagi kohusta?
Ehk on see hoopis vajadus, puhtax suhtlemisex, kus pole anastavaid piire, kus ei pea iga sõna järele valvama?
Kuid see sellex!

Tean, et tahtsid head soovitades mulle neid ravitsejaid, või siiski, oli see soov mu hädadest vabaneda?:)
Olen vist liiialt armastav enda mina, et otsida uutest paikadest tervisele lohutust.
Ma olen valmis Sulle tasuma sama summa, mis lähex nendex visiitidex, kui kedagi peale Sinu, ma enda kallal experimenteerida ei lase.
Vot, selline jäärapäisus!
Loodan, et Sa ei võta seda liialt üheleselt!

Ah, jaa!
Kui läx puistamisex, siis alustame kohe sellest, et teaxid, millised on mu mõtted Sinuga suhtlemisel.
Nagu Sa tead, käisin vähjaga lõikuse, ja voodi, kui naisena olen ma möödanik. Vahest on see heagi!?
Ei sunni mind täitma vältimatuid kohustusi!

Kuid nüüd taas eilsesse päeva.....
Kogu päev kadus kui linnulennul. lihtsalt mõnus päev, vaatamata mu vaegustele.
Iga Sinu puudutus tõi mingi valu ja tänulikuse, kõlab massohistlikult? OK.
Usk, et aitab, see oli selle tegev jõud ka kindlasti.
Isegi, kui helistasin Sulle üleile Laulasmaale, tundus, et see tõi kaasa kergenduse.Ära muiga,
see on tõesti nii!

Kui sealt Narva mnt ära läxin, jõudsin käia nii keemilises kui Kristiine keskuses, sel sain ka tangitud.
Sealt ära sõites helistasingi , et mis kel Sul see loeng lõppeb, tegelikult tahtsin VIST Sind uuesti kohata.
sest lahkumine uksel oli lausa valus. Hoomasin, et miski hammustas!? Kas see naistevägi?! Kuid mõistusega mõistan, et see
on Sinu töö ja ma ei tohi olla haiglane egoist, kes tahax Sinu oskusi vaid enese jaox!!!!!!
Ees ootas selline teadmatus, et millal Sind taas näen?!
Tegin hiljem seal sadamamarketis aega parajax, ja laeval tuli mu juurde see Concordia Arvo, kindlasti
mäletad teda, see juht, kes Concordiast kinga sai selle eest, et läx mingile poisist kutsikale käsipidi kallale.
Mina tunnen teda nagu sest ajast, kui 2002 olime 30 tundi tormise Vikingil lõksus.
Ta oli ilma autota, ja nii saingi omad pakid kenasti koju, ilma, et olex neid pidanud üxhaaval tarima.
Vastutasux viisin ta Kauniaiseen, ja seal ise garaazi.
Päev oli täie eest!

Koju sain, siis olin ikka päris küpse, pugesin voodisse lausa alasti, et miski und ei segax.
Paar korda ikkagi ärkasin, kui asendit vahetasin, ja nii kella 5'ni hommikul.
Hing oli kinni ja selg nii paganama hell, et ära kätt ligi pane, nüüd hakkab tagasi andma.

Saatsin Sulle keskpäeval sõnumi, kui Sa kindlasti sõidad.
Kahju, et ei saa olla Sinu lähedal!

Kuid soovin Sulle kõikke seda, mis Sind naeratama paneb!
Ja päikest, päikest, päikest!