EESMÄRK:)

Kas ma olen paanikas ja hirmu pärast otsin Sinust tuge?
Kuhu on kadunud mu oskus pürgida, oma eesmärk? Otsusekindlus? Olin elus saavutanud kõikke, mida olin soovinud, ilma kellegilt abi palumata,.Ise, ise, ise.
Ja siis tulid valud..
Ja teadmatus..
Ma ei teadnud, kas saan veel kunagi tervex?
See viis aastat ravimeid, arste, reanimobiili ja diagnoosi, et vähk on läinud oodatust kaugemale ( see oli kui surmaotsus) ja edasi kohe lõikuslaud ja ärkamine, et kui kauax enam, kõik oli läinud.
Ma näisin vaprana, kuid sisemas olin heitluse teel, algul olin vihane, eitasin enesele kõike, kuid olin päris põhjas.
Vajasin abi, kuid ei tahtnud seda, tahtsin olla lihtsalt üxi ja haletseda ennast.
Probleemid olid ju minu enda omad, ja olin lihtsalt õnnetu.
ALLAKÄIK! Mitte vähk ei tapnud mu sisemust, vaid masendus. hävitasin ennast oma enese vanglas, ei hoolinud endast ega teistest. Olin nii abitu kui väike laevafrakk tormis ega soovinud jätkata. See oli existeerimine: hommik, päev, õhtu..hommik...
Ma vist lihtsalt istusin ja ootasin, et surm tulex ja päästax.
Veel nädal tagasi valudes olles, uskusin, et hommikut ei tule.
Kuid see tuli..see hommik.
Ja tulid Sina mu ahastuse uksele ja paiskasid mind oma olemusega uude olemusse.
Tulin täna hommikul üles, ja vaatasin end peeglist: häbi hakkas, kuhu ma olen libisenud, mulle vaatas vastu mulle täiesti tundmatu vare, pax ja hoolitsemata: tädike maalt, kes on hädas suure pere ja probleemidega. JUBE pilt!
-----------------------------------------------------------
NII, pean olema valmis, et sellest elulõigust saax vaid paha mälestus.
-----------------------------------------------------------
Sinus on niipalju innustust, et ma saan hakkama!
Ma saan hakkama!